Blogi

Ilmselt esimene vastus sellele küsimusele on – kuni ta jõuab oma ebakompetentsuse tasemele. Kuid kellel lasub vastutus, kui inimene on võtnud vastu töö, millega ta tegelikult toime ei tule?

Organisatsiooni ees juht, inimese enda ees – eks ikka ta ise. Sest tegelikkuses on nii, et vale otsuse pärast kannatab kõige enam inimene.

Kui organisatsioonis mõistetakse, et inimene on sattunud tegema valet tööd, ta vabastatakse ja elu läheb uue inimesega edasi. Muidugi ei pruugi see ka nii lihtne olla – kui sobimatu inimene on vastutaval ametikohal ja teeb otsuseid, mis toovad kaasa rahalise kahju, on ettevõte saanud otsest kahju. Laiemale avalikkusele on praegu kõneainet pakkunud Galojani juhtum – noor inimene ei andnud endale aru, mille eest vastutab ja ei mõistnud, et oma raha ja organisatsiooni raha pole üks ja seesama. Et pole päris nii, et vahet pole, kumma kaardiga maksad. Alati peab jääma kontroll, kui kellegi tegevus on seotud ettevõtte rahade kasutamisega. Igakuised aruanded on loomulik osa elust ja sellised asjad peaksid 1 kuuga välja tulema.

Ettevõte kannab veelgi suuremat kahju, kui vale juht lõhub ära hästi toimiva meeskonna. Kogenud juhid teavad, et tööle asudes pead mõistma, kes on mitteformaalne liider. Temaga tuleb koostöö saavutada. Sealt saavutad ka koostöö teistega. Muudatusi saad tegema hakata ikka seejärel, kui olukorrast on tervikpilt, samas ei tohi olla ka liiga harjunud kõige toimuvaga. Siis on ka juhil muudatusi raskem teha. Kui juht on noor ja tahab end kiiresti tõestada, võivad lahkuda võtmeisikud. Kuhu ikka – konkurendi juurde, sest see on ju valdkond, mida nad tunnevad. Ma pole kuulnud, et konkurentsikeeldu palju kasutatakse – see nõuab ettevõttelt ju lisakulutusi. Nii et juhi valikus eksimine toob kaasa kahju ka ettevõttele, mida lõpuks saab ka rahas mõõta (uute inimeste värbamine, koolitamine, klientide lahkumine koos töötajaga ja sellest tulenev käibe langus, jne.)

Mis aga juhtub inimesega, kes tubli töötajana avastab end tegemas tööd, millega toime ei tule? See on ränk üleelamine, mis toob kaasa enesekindluse languse, ebakindluse. Kui inimene juba endas kahtleb, on tal ka raskem leida uut tööd ja nii võib eneseusk veelgi langeda. Seepärast tasub väga kaaluda enne karjääriredelil järgmise sammu astumist:

• Millised on selle töö edukaks tegemiseks vajalikud teadmised, oskused? Kas saan võimaluse õppida ja aega sisse elada või pean koheselt kõigega toime tulema? Uurige seda enne uue pakkumise vastu võtmist kindlasti! 100 päeva eraettevõtluses enamasti ei anta!
•  Milliseid isikuomadusi on selles töös vaja – on mul see kõik olemas? Kas on lootust, et ma saan toetuda oma tugevustele ja ei pea igapäevaselt kiruma oma arendamist vajavaid külgi? See on tohutu energia rööv, kui pead kogu aeg tegema midagi sellist, mis pole loomuomane! Pigem olla vana liistu juures, kui tõestada kõigile seda, mida pole olemas. Inimene ei saa oma isiksust muuta, ta saab õppida ühel või teisel moel käituma.
• Kas minu väljakujunenud käitumisviisid aitavad uues töös edu saavutada? Olen ma ikka juhi tööks loodud ja loomult liider, või pigem mõnus meeskonnakaaslane, kes vajab teiste tuge ja nõuandeid enne otsuste langetamist
• Kas ma mõistan ka kirjutamata reegleid, mida selles äris/valdkonnas tuleb silmas pidada? Poliitikas tuleb alustada alt ja siis samm haaval astudes analüüsida, kas need mängud on mulle sobivad. Muidu kestab karjäär mõni kuu, ja kogu eluks on märk küljes. Ka äris on reeglid, mida peab oma kõhutundega tunnetama – kuidas tegelikult otsuseid tehakse, kuidas kliendid käituvad ja mida ootavad, mida ja kuna oodata konkurentidelt, jne.

See on sage küsimus, kui otsime ettevõttele juhti. Kuivõrd tugev spetsialist peab ta olema? Kas peab ta teadma oma ettevõtte töö spetsiifikat?

Ilmselt pole siin ühest vastust. Kuid me teame, et juht on ettevõtte esimene müügimees. Olgu see mistahes valdkonnas – tema on see, kes esindab ettevõtet oluliste koostööpartnerite, konkurentide ja ka ajakirjanduse ees. Ja ta peab olema oma töötajate jaoks tõsiselt võetav – oluline on ühisosa olemasolu tippspetsialistidega. Raske on ette kujutada peaarsti, kes ei oma meditsiinist teadmisi. Minu jaoks on Tallinna Loomaaed suuresti seotud karismaatilise juhi Mati Kaaluga. Ja juba aastakümneid. Ta teab, milliseid hooldajaid vajavad loomad, kes seal elavad. Igale loomale tuleb luua talle sobivad elutingimused, et juhtuksid imed – loomaaias sünniksid pojad. Nii suudab ta koondada enda ümber ka karismaatilise tippspetsialistide meeskonna, kellest saavad vahvad kõneisikud ja läbi selle kutsuvad nad loomaaeda külastama, annavad sellele meie jaoks olulise tähenduse.

Kui me oleme veendunud, et loomaaias see toimib, miks peaks see olema inimestega teisiti? Juht peab tegelikult oskama inimesi innustada oma tööd väga hästi tegema, ta ei pea nende eest midagi ära tegema. Ilmselt ei tea ka Mati Kaal kõiki detaile, mida teavad seal töötavad arstid, hooldajad. Nii ei pea ka ettevõtte juht teadma tehnilisi üksikasju. Just need mõtted tulid, kui ajakirjandus võttis „luubi alla“  loodusmuuseumi uue juhi sobivuse. Heidi Vilule esitas Eesti Ekspressi ajakirjanik küsimusi detailide kohta, mida ei peagi ta veel praegu teadma.  Kas võis ajakirjaniku ja muuseumitöötajate negatiivset hoiakut kujundada see, et uus juht on kaunis noor naine? Ei saa ju kokku sobida väline ja sisemine ilu, hingetarkus! Eelhoiakud juhivad liiga sageli meie otsuseid …

Mõtlen nii, et juht peab suutma oma ettevõtte ärisse sisse minna, tal peab olema südamest tulev huvi selle valdkonna vastu ja võime näha laiemat pilti. Hoopis olulisem spetsiifilistest erialateadmistest on võime mõista laiemaid ärilisi protsesse, ühiskonnas toimuvat. Siis saab ta kujundada ka ettevõtte edukat arengustrateegiat. Väga tugeval spetsialistil tekib ikka tahtmine üksikasjades kaasa rääkida ja ettevõtte strateegiline juhtimine võib jääda tagaplaanile. Juht peab nägema siiski „suurt pilti“.  Kuid kindlasti tuleb kasuks, kui oled „mänginud samas liivakastis“ – siis on juhil endisi õpingukaaslasi ja kolleege, keda spetsialistidena oma meeskonda kutsuda. Tal on sidemeid, mis kindlasti äri arengut toetavad. Seda on palju rõhutanud ka meie kliendid.

Samas tuleks mõelda, millisest kompetentsist ettevõttes puudu jääb. Kui enamasti on teadmistel põhinevas äris (advokaadibürood, reklaamiagentuurid, jm.) olemas tugevad spetsialistid, võiks juht olla just inimeste siduja ja esindusfiguur väljaspool ettevõtet. Kuid ta ei saa oma inimestega ühist keelt rääkida, kui ei tunne valdkonda. Mida väiksem ettevõte, seda enam peab juht olema sisulistes asjades kaasarääkija ja suuna andja. Advokaadibürood on juhitud partnerite poolt, kes on oma valdkonna tipptegijad. Kui sinna koguneb palju talente, need lagunevad. Personaliotsingufirmades on samuti omanikud igapäevatöös väga professionaalsed ja suudavad ka ise otsinguid läbi viia. Kui omanik on kaugel ja kohapeal puudub pühendunud omanikutundega juht, laguneb ettevõte. Sama on reklaamivaldkonnas.

Suurettevõte vajab pigem strateegilist juhti. Oleme otsinud juhi sanatooriumile, kes varasemalt töötas raudtee ettevõttes … Mul oli tema motiveerimisega sellele kohale kandideerida vaja palju veenmisjõudu – ma nägin temas karismat, empaatiat, samas otsustavust ja enesekindlust ka karme otsuseid teha. Tema kahtlus seisnes just selles, et ta ei tea sellest ärist midagi. Nüüd on ta ettevõttega koos üle elanud kriisi ja nii töötajad kui omanikud on rahul. Temast on nende aastatega saanud valdkonna mõjutaja. Sest ta on valdkonna ja seal töötavad inimesed enda jaoks selgeks mõelnud.

Juht peab suutma oma ettevõtet esindada kõikides küsimustes. Selleks peab ta saama aega, et sisse elada. Ja kindlasti ei pea ta vastama väga detailsetele küsimustele – nendele läbirääkimistele kutsub ta kaasa tippspetsialisti. Hoopis tähtsam on tema pühendumine ja oskus inimesed koostööle panna. Et tekiks sünergia, mis toob kõikidest töötajatest välja nende tugevama poole.

Seekordne blogi kanne on justkui jätkuks eelmisele. Sest nädalasse mahtus sündmusi, mis panid edule kui nõiaringile mõtlema.

Mina mõtlen edukate inimeste all ikka neid, kes valitud erialal ja ametis hästi hakkama saavad. Minu jaoks pole siin mõõdupuuks raha. Kuigi hästi tehtud töö saab enamasti tasutud ka paremini kui kehvasti tehtud. Paradoksina on siin erandiks sotsiaalvaldkond, kus peaksid justkui töötama missioonitundega inimesed, kellele peaks piisama sellest, et nad saavad oma pühendumist ja tarkust jagada. Olen ise lahkunud psühhoterapeudi töölt, sest piinlik oli nii väikest palka saada. Ja mõistan nii õpetajaid, lasteaiakasvatajaid ja paljusid teisi, kelle töö ainsaks võimaluseks on väga hästi tehtud töö. Et nad pole rahul ja küsivad kõrgemat tasu.

Nüüd puutun ma kokku enam ärivaldkonna inimestega. Meie klientideks on edukad juhid, olgu aruteluks siis personalivalik või koolitus. Kui tekib usaldus, saan ma osa ka edukuse köögipoolest. Selle taga on hingega oma tööle pühendumine. Kui oled saanud juba sellisele tasemele, et oled valdkonna tipptegija, märkavad Sind ajakirjandus, kõrgkoolid, konverentsikorraldajad, erinevad ühingud.  Ja Sind hakatakse kutsuma – esinema, arvamust avaldama, kaasa mõtlema, toetama, raamatut retsenseerima, … Kui inimene teeb hingega oma tööd, tunneb ta enamasti ka sotsiaalset vastutust. Et tal on justkui kohustus oma teadmisi jagada. Ei sobi ära öelda – mis siis see üks esinemine ära ei ole … ja nii saab ühest kaks ja kolm ja … Kuni jõutakse selleni, et isiklikku elu pole olemaski. Tööpäevad kuluvad tööle, nädalavahetused lugemisele, ettekannete ettevalmistamisele. Sest ei saa ju üle nurga teha, ikka tahad väga hästi. Ennast ei saa ka korrata, ikka pead leidma uue vaatenurga, olema kursis kõige uuemaga.

Algul oled kui karussellis, mis aina hoogu kogub. Kuni pea hakkab ringi käima ja kokku kukud. Selgub – karusselli asemel oled sattunud nõiaringi. Kahjuks juhtub ikka, et hoolt mahasaamiseks on vaja kiirabiarstiga kohtumist ja tema karmi hoiatust – Sul on stress ja Sa pead enda tervist põhjalikult kontrollima. Ja et viimasel ajal on seda nii palju … Hea kui niimoodi. Hiljuti kirjutas Eesti Ekspress noorte meeste infarktidest. Naised on ehk veidi alalhoidlikumad, rohkem valmis varem endaga tegelema hakkama ja seepärast on neil ehk infarkte ka vähem. Seda oskavad arstid oma statistika põhjal välja tuua.

Mina saan küll öelda - kõik tipptegijad peaksid hoolega valima, kuhu annavad ära oma vaba aega ja mõistma, et see on tema elu, mida on antud elada vaid kord. Öeldes „ei“ pidevatele väljakutsetele ütled Sa „jah“ puhkusele ja võimele töötada tulemuslikumalt. Elada kauem tervena elatud aastaid.

Kindlasti on stressi ohtu hakatud järjest enam teadvustama – karm reaalsus on viinud meie kõrvalt inimesi liiga vara. Ja järjest enam saan ma pakkumisi teha stressijuhtimise koolitusi. Neid on enamasti vaja kohe, sest ilmselt on tellimuse taga kriitiline hetk. Neid tellimusi teevad oma inimestest hoolivad ettevõtted.

Kui aga pole kõrval inimest, kes karussellil hoogu peatab ja nõiaringi kukkuda ei lase, tuleb ikka ise mõistlikuks jääda. Ehk nüüd, jõulude ajal, on mõistlik mõelda – mis on Sulle elus tähtis. Ja seda kirjutada, pool tundi, tund. Siis jõuad päris iseendani ja mõistad, mis tegelikult Sinu aega väärt on.

Vahel tundub, et elu on mõnede inimeste suhtes väga armuline, pakkudes palju võimalusi kogeda õnnestumist ja sellega kaasnevat rahulolu. See võib kesta väga pikalt, luues inimesele tunde, et kõike, mida ta teeb, saadab õnnestumine. Ta liigub kindlal sammul ka karjääriredelil üles ja kindlasti tõuseb ka tema enesehinnang.

Ja on neid, kes ebaõnnestumise tagajärjel on kaotanud korduvalt pinna jalge alt – kui juba asjad lähevad allamäge, siis seda ikka ja jälle. Inimene satub kui keerisesse, mis teda vee alla veab.

Küllap on elus kohta juhusel, heal õnnel või halbade asjade kokkusattumisel. Et meiega toimuv on justkui kellegi/millegi meie välise kätes. Usun, see saab olla korra-paar nii. Pikas perspektiivis vaadatuna oleme siiski ise oma mõtete, eelhoiakute, käitumise ja otsustega oma elu juhtijad. Ka väga kehvas olukorras on meil võimalus teha pööre -  olgu see siis tööalases või isiklikus elus. Olles ebaedu nõiaringis, vajame ehk kellegi abikätt ja toetavat õlga. Kuid et seda saada, peame ikka ise andma võimaluse abistajal meieni jõuda.

See on tegelikult väline pilt, et mõnedel läheb ainult hästi ja teistel vaid halvasti. Tean päris kindlalt, et tegelikult on välise klantspildi taga ka raskeid aegu, mis jäetakse rohkem „omade“ keskele. Pole tähtis, mida näevad teised, hoopis olulisem on ise oma eluga rahul olla ja mitte loobuda edasi liikumast ka siis, kui tundub, et kõik, mida puudutad, laguneb koost.

Kui asjad ei laabu, teed vale otsuse, kaotad elus midagi väga olulist, lööb kõikuma sisemine usk endasse. See võib juhtuda päris kergesti, sugugi ei pea selleks midagi väga-väga hullu juhtuma. Siin mõjutab inimese võimet halvast ajast välja tulla tema sünnipärane emotsionaalne stabiilsus ning see, kas ta on oma loomult ekstravert või introvert. Kõrge emotsionaalse stabiilsusega inimesed tulevad pingetega paremini toime, nad isegi otsivad seda. See on siis adrenaliinilaks, mis elule vunki juurde annab. Ekstravertsed jagavad juhtunud teistega ja räägivad „südamelt ära“. Nii saab ta ise jälle rõõmsa meele tagasi. Ehk isegi mõtleb – küll on hea, et selle õppetunni sain, nüüd olen targem. Nemad ei satu ka ebaedu nõiaringi.

Raskem on nendel, kes on stressi suhtes tundlikumad ja ebaõnnestumisi endasse koguvad. Just neid ähvardab keeris vee alla tõmmata. Neil on eluliselt oluline õppida oma elu kellegi usaldusväärse inimesega jagama. Et leida jaksu uue väljapääsu otsimiseks. Ega keegi teine saa ju öelda, mida tegema pead. Hea kuulajana saab kaaslasele pakkuda tuge ummikust väljapääsu otsimiseks. On väga tähtis märgata inimesi enda ümber ja olla nende jaoks just sellisel hetkel olemas, kui tal endal enam päikesekiirt ei paista. Koos saab mustad pilved laiali ajada …

Edu joovastusel on tegelikkuses vahel päris hullud tagajärjed. Kui inimesel on mitmed asjad elus hästi läinud, võib tal kaduda kontakt reaalsusega. Tal tekib tunne, et vaid tema määrab, kuidas inimesed käituvad ja majandus toimib. Miks muidu väga edukad inimesed ühel hetkel hakkavad tegema otsuseid, mis väga mõistlikud pole. Ilmselt on ikka tekkinud kõikvõimsuse tunne. On kadunud side reaalsusega ja tekkinud kujutelm, et piisab minu tahtest ja nii asjad lähevadki. Siis tuleb leppida kaotustega rahas, ajas, ka inimsuhetes. Olles piisavalt tugev, suudetakse need õppetunnid vastu võtta. Kuid neil inimestel pole abi küsimine sugugi kerge. Vaid läbi väga suure kriisi leiavad nad endale inimese, kes aitab reaalsusele vastavalt elupilti kujundama hakata. Ikka olemas olles, kuulates ja toetades. Sest inimene valib oma tee ise.

Oleme kõik kogenud õnnejoovastust  ja sipelnud ebaedu nõiaringis. Oluline on mitte kaotada usku, et oled ise oma elu juhtija ja mõista, et vahel tuleb otsida tuge. Et taas muuta oma elu elamisväärseks.

Ilmselt on sage, kus konkurendi kehv töö annab paremale tegijale uue võimaluse – vana jäetakse kõrvale ja uus võetakse asemele. Ja kui teed head müügitööd ja satud helistama just sel pettumuse hetkel, võid saada Sina võimaluse. Nii ju võetakse uut turgu!

Kuid personaliotsingus ja koolitusel pole see üldse mitte nii. See on usaldusel põhinev äri. Klient usaldab oma kõige väärtuslikuma vara – oma INIMESTE – valiku/koolituse kellelegi, kes on selle usalduse välja teeninud. Olgu usalduse aluseks turul tuntud kaubamärk, konsultandi/koolitaja oskus kliendis koostöö soov luua või tuttava soovitus. Kuid hoopis tähtsam on see, mis tuleb pärast.

Meie töös tuleneb konkurendi kehvasti tehtud tööst hoopis keerukus. Ettevõte, kes on korra personalifirma töös pettunud, eelistab valikuga ise tegelda. Ka siis, kui kimpus ollakse, pole abi küsimine lihtne – usalduskrediiti on kuritarvitatud. Kust võib ta teada, et jälle teda alt ei veeta?

Inimeste valik on keeruline protsess. Me ei saa kunagi kliendile kindlalt väita – jah, Teile sobiv inimene on meil andmebaasis olemas. Kui ka on olemas potentsiaalsed kandidaadid, keda plaanime kliendile välja pakkuda, tuleb ikka esmalt nendelt nõusolek saada. Sest ka tööotsija valib kuhu ja millistel tingimustel tööle läheb. Tegelikult ei saa me ka kindlalt öelda, et inimese otsimine võtab kuu. Sest võib minna kauem aega. Olulisem ajast on siiski õige inimese leidmine. Saame lubada, et ei loobu enne, kui õige inimene on leitud. Ning vastutame oma töö eest garantiiaega andes.

Sama on koolitustega. Küsitakse pakkumisi, koolitajaga kohtutakse harva. Valitakse hinna järgi. Kuid ilma koolitajat nägemata on võimatu ette teada, kas ta oma olemuselt ka meie inimestele sobib. Just täna sain teate ühe koolituspakkumise peale, et enne otsustamist soovime koolitajaga kohtuda. Usun, et personalijuht teeb sellise kohtumise järel juba õige otsuse. Inimeste vahel kas tekib või ei teki kontakti, see otsustab palju. Ka saab sellel kohtumisel ootusi koolitusele täpsustada ja nii on õnnestumise tõenäosus suurem kui vaid kirjaliku pakkumiskutsega koolitust tegema minnes. Kui koolitus toimub koolitajaga, kes mingil põhjusel inimestele ei sobi või valib sobimatu lähenemise, on neid inimesi järgmisele koolitusele raske saada.

Nii on usaldusel põhinevas äris ääretult oluline teha vaid väga head tööd. Nii hoiad turgu, milles ise tegutsed.

Mõtlen neile klientidele, kellega meie koostöö on alanud usalduskrediiti luues. Saan aru kõhklustest ja kahtlemisest, kui oled maksnud raha ja teenust saanud pole, oled järgmisel korral eriti kahtlev. Kindlasti tasub endale koostööpartnerit valides konsultandiga kohtuda – et mõista selle inimese tuuma ja pühendumust. Ei piisa vaid firmanimest.

Kui ettevõttel on töötajat vaja, siis on sellega kiire. Tavaliselt oli vaja juba eile, paremal juhul homme. Uue töötaja valik võtab enamasti kuu, ka rohkem, lisaks tuleb arvestada etteütlemisajaga varasemale tööandjale. Et nii pikka ja ajamahukat protsessi ette võtta, tasub teha põhjalik ettevalmistus.

• Mõelge hoolega läbi, mida ootate sellelt inimesel poole aasta pärast ja mida 3 aasta pärast. Poole aastaga peaks ta juba omal kohal hästi hakkama saama. Kas me soovimegi, et ta jääks paljudeks aastateks tööd just sel moel tegema? Lihttööde puhul võib see nii olla, kuigi – tehnoloogiad muutuvad ja tööline peab suutma sellega kaasas käia. Mõeldes spetsialistidele – hea on teada, kus suunas peaks tema karjäär edasi liikuma. Karjäär pole vaid ülespoole minek, vaid ka paremaks spetsialistiks saamine – nn. horisontaalne karjäär.
• Osake oma tulevikusoovi juba personaliotsingu kuulutuses välja tuua. Siis saate loota, et sarnaseid tulevikusoove omavad kandidaadid ka oma CV saadavad. Muidugi ei pruugi inimesed oma võimeid adekvaatselt hinnata ja ka vestlustega ei pruugi nende potentsiaal välja tulla. Kuid oluline osa – isiksus, võimed, väärtused, hoiakud – need aitavad ka tulevikule mõelda. Kui inimene on avatud ja kiire õppimisvõimega, siis ta omandab kõik uue kiiresti. Tema tulevikusammud peab läbi mõtlema. Muidu sammub ta just siis, kui ettevõttel temast kõige enam kasu võiks olla, teise ettevõttesse – kus näidatakse perspektiivi
  
• Intervjuul tasub pigem uurida kandideerija soove tulevikule kui  ise neid talle kandikul pakkuda. Kui inimene on tööst huvitatud, nõustub ta kõigega. Kui ta ise ütleb samu asju, mida Teie olete eelnevalt mõelnud, on suund õige. Kui inimene on 50, siis ta tõenäoliselt suurt pööret oma karjääris ei tee. Tema kogemused ja küpsus võiks olla ettevõttele väga väärtuslik.
• Kaaluge päris noore, kogemusteta töötaja palkamist. Noored toovad uued tuuled. Noored soovivad eelkõige võimalust saada tööd. Neil on praegu päris raske – ikka on kogemustega inimesed oma eelistega, paljud noored ei saa võimalustki end näidata. Nemad ilmselt ei ütle välja ka perspektiivi – nad tegelikult ei kujuta seda reaalselt ette. See ei tähenda, et nendes potentsiaali ei pruugi olla. Meie büroo 2 töötajat ei omanud selles valdkonnas kogemust, kuid praeguseks on nad nii palju õppinud, et minul on mõndagi neilt õppida. Ja see käis nii ruttu – aastaga.

Vaadake koos praeguste ja uute inimestega kaugemale ja kõrgemale, siis on lootus ka kohale jõuda. Ainult tänasele mõeldes on oht sellesse kinni jääda.

On olnud põnev koolituste aeg, mil koos paljude erinevate meeskondadega oleme saanud mõelda suhtlemisega seonduvale. Paljude inimeste jaoks on suur väljakutse – kuidas oma häid ideid, millest oleks paljudele kasu, veenvalt esitada? Et need ideed ka rakendust leiaksid.

Aruteludest on sündinud mõned edasi mõtlemist ja tegemist väärivad mõtted:

• Alustada tuleks teise kuulamisest – kuidas tema seda olukorda näeb. Kuulamise juures on väga oluline minna sügavuti, püüda mõista tema eesmärke, soove, ka emotsioone - nende seas on ehk ka mingi ebakindlus, hirm millegi uue ees. Selleks on ainus abiline aktiivne kuulamine, partneri mõtete ümbersõnastamine. Kui vestluskaaslane on kogenud, et oled temast ja ta mõtetest siiralt huvitatud, on tee mõistmiseni sillutatud

• Kui avad oma ideed, püüa seda seostada oma partneri vajaduste, ootuste, kasuga – see peab tema eesmärkidega sobituma. Kui seda ei õnnestu täiel määral välja tuua, siis mingi osa Sinu lähenemisest peaks olema tema eesmärkide poole viiv. Sageli on nii, et meie seisukohad pole sugugi nii erinevad, nagu enne teineteise ärakuulamist arvasime.

• Kui Sinu plaanid hõlmavad suuremaid muudatusi, võid esitada neid osadena ja saavutada nõusolekut osade kaupa.  Saades „jah“ mõnedele oma mõtetele, on idee elluviimine juba käega katsutav.

• Oma mõtetest rääkides tuleb partnerit ikka märgata – kui ta väljendab rahulolematuse märke, tuleb uurida, kas on midagi, millega ta rahul pole. Nn. negatiivne uurimine aitab mittenõustumisest kohe täieliku ülevaate saada ja Sa tead juba, kuidas oma argumente esitama pead.

• Kuula ka tema ettepanekuid Sinu ideele – koos arutades leiate sageli hoopis midagi paremat, mis on teie ühine idee. Siis läheb koostöö liikuma ja teate – olete ühise eesmärgi nimel valmis ka raskusi ületama.

„Tead, temaga on parem täna mitte rääkida, ta on pahas tujus“, ütleb kaupluse töötaja kauplusesse tulnud müügiesindajale, viidates juhatajale. „Olgu, ma siis vaikselt vaatan siin seda riiulit. Ikka pean minema mõned asjad läbi arutama … Kas julgen …“ on müügiesindaja kimpus.

See on küll kahetsusväärne, kui kellegi halb tuju töö tegemist segab. Oleme ju inimesed, vahel on halvemad vahel paremad päevad. Kuid kas meil on õigust oma paha tuju teiste peal välja elada? Kindlasti mitte. Oskus oma emotsioone ja nende väljendamist juhtida peaks olema täiskasvanu eas juba omandatud. Kui tujutseb murdeealine, siis kommenteerime muiates „ealised iseärasused …“, ja teame, et see läheb ükskord mööda. Tegelikult ei lähe mööda, kui inimene ei õpi just sel ajal oma tujusid ohjama.

Nagu on nakkav naer, on nakkav ka halb tuju. See on rusikareegel näiteks teenindusjuhtide valikus – tuleb otsida rõõmsat ja positiivset inimest. Just tema oskusest hommikut rõõmsal meelel alustada saavad innustust kõik teenindajad. Ja nende naeratuse kaudu muutub rõõmsamaks klientide päev.

Kuidas siis oma tujuga toime tulla. See on enesejuhtimise küsimus.

• Kui Sa juba teadvustad, et Sinu paha tuju võib teiste päeva rikkuda, on oluline samm astutud. Siis Sa märkad oma tujusid ja ka nende mõju teistele. Hoolid sellest, et teiste päeva helgemaks muuta. Siit saab kõik alguse.
• Lahenda probleemid, mis tuju rikuvad. Vahel on nii, et tujurikkuja istub nagu „pärdik“ õlal. Ära teda ei julge/oska ajada ja koos temaga on halb. Pole muud väljapääsu, kui vaadata „pärdikule“ otsa ja temaga midagi ette võtta. Kui on asi kelleski teises, tuleb temaga koostöö läbi arutada –sageli inimesed ei taju, kuidas nende käitumine, mõni fraas võib teist mõjutada. Sellest kuuldes on kohkunud – oleksin ma seda teadnud ….
• Kui tujurikkujaks on kodused suhted, jäta need koju. Nagunii ei aita tööl neile mõeldes ja pahuralt ringi käies Sa mitte millegagi koduste asjade laabumisele kaasa. Päris kergendav on end tööle minemisel häälestada hoopis teistele inimestele ja kanda oma tööalast rolli väärikalt. On loomulik, kui on kodus laps haige, oled mures. Ja helistad päeval ja küsid, kuidas on. See on elu üks osa, meie lähedased ja me ise oleme haiged. See ikka enamasti laheneb. Võid jagada kolleegidega muret, nad teavad, miks oled täna tõsisem – et põhjus on mujal. Siis on ka lihtsam mõista, kui on teada milles asi.

Elu on selleks liialt üürike, et lasta pahal tujul rikkuda iseenda ja teiste päeva. Parim viis on käituda nii, nagu oleksidki juba rõõmus – naeratades läheb meeleolu paremaks. Kumb on enne – hea tuju või naeratus? Küllalt sageli toob naeratus ka helgemad mõtted.

Viimastel nädalatel on olnud väga palju kohtumisi tööotsijatega, kes ei ole suurema töötasu järel. Nendest jutuajamistest on väga selgelt välja joonistunud mõned „head“ mõtted, mida on juhid teinud selleks, et viia töötajad uue töö otsingule.

• Tee oma alluvatele selgeks, et Sinust ei sõltu midagi. Sa küll oled rõõmus, et ettepanekuid tehakse ja kiidad tublisid, kuid Sa ei võta midagi ette. Kuigi need on nii väikesed asjad, mitte midagi kapitaalset. Lihtsalt ei saa kiiremat arvutit, sest peakontoris arvatakse, et meil on juba niigi hea. Kodulehekülg on küll juba uuendamisel pool aastat, aga lõpliku otsuse teeb Baltikumi juht. Asjad venivad, tööind väheneb, töötajad vaatavad ringi, sest nad ei saa oma juhi peale loota.

• Hoia kõik kulud maksimaalselt all Kohviaparaat on muidugi kallis, aga ka ajalehed kontoris on kallid. Äripäev on vaid juhi jaoks, muud vaadake kodus. Ja ei mingeid erialaseid ajakirju – neid tuleks raamatukogus lugeda. Koolitused on müstika, selle peale pole mõtet raisata. Kui keegi käib, siis juht ise, aga mitte alluvad.

•  Ütle, et palga peab välja teenima, kuid keela müügitööd teha. Sa pead olema veendunud, et tõeliselt hea tegija leitakse üles. Kuni kliendid meid ei leia, palka juurde ei saa, sest seda ju pole. Ja klientide vastu tuleb lahke olla – teha hinnasoodustusi, super-pakkumisi. Et võita kliente. Kuigi oma töötajate palk on minimaalne.
  

• Kindlasti tuleb kontoris olla kellast kellani. Kuigi polegi midagi teha. Korrastad pabereid, midagi ikka leiad. Tööajast netis ei kola, õppetööga ei tegele, arsti juures ei käi, kuigi tööd teha ka pole. Vaatamata sellele, et eile olid kuni 22-ni tööl, pead hommikul ikka kell 9 kohal olema. Kuigi su projekt sai läbi ja hommikul pole midagi kiiret teha. Distsipliin eelkõige!

•  Kiitmisega ei maksa liiale minna, kõiki ebaõnnestumisi tuleb märgata. On ju normaalne teha asju hästi, kui midagi ebaõnnestub – see peab kohe selgeks saama, meil ei ole eksimine lubatud! Kuigi Bill Gates edutas just neid, kes olid kogenud läbikukkumist. Sina karista, noomi … Kuni igaks juhuks ei tee keegi midagi uut, nii on tagatud ka, et ebaõnnestumisi samuti ei ole.

Ma usun, armsad juhid, teete neid asju ikka ja jälle. Ja võib olla pole mõistnud, miks just head inimesed teie juurest lahkuvad. Kõrge saavutusvajadusega initsiatiivikas inimene lihtsalt ei oska teha tööd etteantud raami sees, ta püüab neid raame laiendada. Pole sugugi kindel, et kohe kõik õnnestub, tasub ikka proovida – nii mõtlevad väga head töötajad, kes ongi ettevõtte arengu mootorid. Kui neil teha ei lasta, nad lahkuvad. Sageli konkurendi juurde, kes oskab nende mootorit hästi õlitada ja täistuuridel tööle saada.

Läheneva kooliaastaga seoses olen taas hakanud mõtlema sellele, kuidas küll saaksime lastes läbi pingelise koolitee toetada nende loomupärast eneseusku ja arendada adekvaatset enesehinnangut. Sest kui nad kunagi tööle hakkavad, siis ei saavuta elus edu inimene, kes endas palju kahtleb ja endasse kui väärtuslikku inimesse suhtuda ei oska.

Eneseusk on usk oma võimetesse midagi saavutada – ma usun, et ma saan hakkama, saavutan eesmärgi jne. Kui inimene usub endasse, julgeb ta vastu võtta ka selliseid ülesandeid, kus tuleb end proovile panna, riskida – kas saan hakkama. Inimene, kes endasse usub, julgeb ka tundmatutes olukordades vette hüpata, sest ta usub, et ujub välja. Koolis on see hädavajalik – ikka on vaja pingutada, et raske ainega/kontrolltööga/eksamiga toime tulla. Noored, kes endasse ei usu, ei proovigi, teevad poppi. Kui nad tööle lähevad, siis keerulistes olukordades nad distantseerivad ennast – teate ju küll neid, kes lihtsalt telefoni ei võta, kui midagi ei klapi!?

Enesehinnang on teadlikkus enda kui isiku väärtusest. See on minu väärtus mu enda silmis ehk mis tunne on olla mina ja mis kujuneb välja teistelt saadava tagasiside põhjal. See, mida saavad teha õpetajad, vanemad ja hiljem juhid – tunnustada ja anda tagasisidet, tuua välja õnnestumisi, olla kaaslaseks, kui on vaja kehvasti tehtu läbi arutada. Et sellest saaks edasi viiv kogemus, mitte hirmutav üleelamine. Olles pidevalt „paha poisi“ rollis muutub enesehinnang madalaks, mis lõpuks viib enesepõlguseni. Ja pigem viib see kõrkuseni kui enesest lugupidamine.

Madala enesehinnanguga inimene ei suuda hinnata kedagi, kes on temast parem. Ta hakkab ikka teistes vigu otsima. Just liiga madala enesehinnanguga inimene võib käituda teiste suhtes üleolevalt või jääda koostöösuhetes tagaplaanile - ta ei ütle oma arvamust välja. Päris sageli tunneme neid ära selle järgi, et ta teeb kõik selleks, et välja paista ning teistelt pidevalt tähelepanu saada, kuid ise ei kuula teisi kunagi

Küll õpetajad juba selliseid koolist tunnevad – kui hea õppimisega tunnustust ei saa, tuleb tundi segada, siis ikka märgatakse. Kui õpetaja suudab märgata väikestki head käitumist, veidi paremini tehtud tööd, võib noor paranenud enesehinnangu toel oma käitumist muuta. Kui juhid märkaks hästi tehtud tööd, innustaks see keskpärast töötajat paremini püüdma.

Hea ja stabiilne enesehinnang loob aluse ka keerulistel aegadel kriisist läbi tulla ja aitab vältida läbipõlemist. Pole vaja end võrrelda teistega – ikka on keegi meist nutikam, andekam, parem.

• Vaata iseendale ja oma tegudele silma
•  Andesta endale, mis on olnud – heasta asjad, mida oled rikkunud, vabanda nende ees, kellele oled haiget teinud.  See on vastutuse võtmine.

Ennast inimesena väärtustades suhtun raskustesse kui väljakutsetesse ja võtan eksimusi huumoriga. Ebatäislik olemine on lubatud.

Nii võiks koolilapsele olla lubatud ebaõnnestunud kontrolltöö või töötajale kehvem päev, seepärast ei ole vaja teda maatasa trampida. Pigem koos edasi liikudes aidata tal mõelda – mida oleks saanud ta ise teha teisti, et oleks saanud parema tulemuse.

Nagu armastatakse öelda: ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, … keda näägutamine oleks paremaks muutnud.

Head ja rõõmsat kooliaastat – et lisaks tarkusele tooks see aasta juurde suuremat usku iseendasse.

Ja ikka tore, kui jagate oma mõtteid – mis või kes ja mil moel on mõjutanud Teie enesehinnangu kujunemist.